Mustapesunimekiri & Probleem

MUSTAPESUNIMEKIRI ehk täiskasvanud lapse 14 iseloomu tunnusjoont

Ilmselt on meil selletõttu mitmeid ühiseid loomuomadusi, et oleme kasvanud alkohoolses keskkonnas.

  1. Me tõmbusime üksindusse ning hakkasime kartma inimesi ja võimupositsioonil olijaid.

  2. Meist said heakskiidu otsijad ja me kaotasime sealjuures oma mina.

  3. Vihased inimesed ja isiklik kriitika hirmutavad meid.

  4. Meist said kas alkohoolikud või me abiellusime alkohoolikuga või mõlemat korraga, või siis leidsime mõne teise sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et rahuldada oma haiglast hülgamisvajadust.

  5. Elame oma elu ohvrina ning see nõrkus veetleb meid ka armu- ja sõprussuhetes.

  6. Meil on ülearenenud vastutustunne ja meil on hõlpsam muretseda pigem teiste kui iseenda pärast; nii ei pea me omaenda vigu liiga lähedalt uurima jne.

  7. Tunneme end süüdi, kui seisame iseenda eest, selle asemel et teistele järele anda.

  8. Me jäime sõltuvusse erutusest.

  9. Me ajame segi armastuse ja kaastunde ning kaldume “armastama” inimesi, keda võime “haletseda” ja “päästa”.

  10. Me oleme oma traumaatilisest lapsepõlvest pärit tunded “kapipõhja toppinud” ning kaotanud võime oma tundeid kogeda või väljendada, sest see on nii valus (eitamine).

  11. Me mõistame enda üle karmilt kohut ja meil on väga madal enesehinnang.

  12. Me oleme sõltuvad isiksused, kes kardavad kohutavalt hülgamist ja hoiavad iga hinna eest suhtest kinni, et mitte kogeda seda valusat hüljatustunnet, mis tekkis siis, kui me elasime koos haigete inimestega, kes polnud meile kunagi emotsionaalselt kättesaadavad.

  13. Alkoholism on perehaigus; meist said kaasalkohoolikud ja me omandasime sellele haigusele iseloomulikke jooni, ehkki ise jooma ei hakanud.

  14. Kaasalkohoolikud on pigem reageerijad kui tegutsejad

PROBLEEM
Paljud meist avastavad, et selle tulemusel, et meid on kasvatatud alkohoolses või muul moel vigaselt toimivas kodus, on meil mitmeid ühiseid loomuomadusi.
Me oleme harjunud eemaletõmbuma ja tunneme end ebamugavalt teiste inimeste seltsis, eriti autoriteetide juuresolekul. Enesekaitseks püüame me käituda teistele meelepäraselt, kuigi seetõttu ei suuda me enam aru saada, kes me ise oleme. Samal ajal tajume me igasugust enese pihta suunatud kriitikat ähvardusena ja ohuna.
Me muutusime ise alkohoolikuks või abiellusime alkohoolikuga või mõlemat. Või siis leidsime mõne muu sundkäituja, nagu näiteks töönarkomaani, et tulla vastu oma alateadvuses peituvale väärastunud hüljatusvajadusele.
Elame oma elu, tundes end ohvrina. Oma ülepaisutatud isikliku vastutuse taju tõttu eelistame muretseda pigem teiste pärast, kui tegeleda iseendaga. Me tunneme end süüdi, kui me seisame iseenda eest, selle asemel, et teistele järele anda. Me ei tegutse iseendast lähtuvalt, vaid reageerime meie ümber toimuvale, jättes algatuse teistele.
Ebaküpsete isiksustena ja õudusttundega hülgamise ees oleme nõus tegema peaaegu mida iganes, et hoida kinni oma suhtest, et me ei peaks jälle üle elama lahkumineku hingevalu. Ometigi valime järjest ebaturvalisi suhteid, sest need vastavad lapsepõlvest pärit suhtemudelile oma vigaselt toimivate lapsevanematega.
Alkoholismi või mõne muu toimimishäire perehaigus muutis meid “kaasohvriteks” – inimesteks, kes kannavad endas haiguse tunnuseid isegi siis, kui nad pole ise oma elus kunagi joonud. Lastena õppisime me oma tundeid peitma ja täiskasvanutena hoiame neid sügavale enesesse maetuna. Sellise vermimise tulemusel ajame sageli segi armastuse ja haletsuse ning kaldume armastama inimesi, keda meil oleks võimalik päästa.
Veelgi enam iseenesele vastu töötav on meie ohjeldamatu põnevuse, ärevuse ja kriisi ihalus kõigis oma tegemistes, kuna eelistame pidevat kaost toimivatele lahendustele.

See on kirjeldus, mitte kohtuotsus.
Adapteeritud “Mustapesunimekirjast”